Miks nii palju sajab?

Miks nii palju vihma sajab?

Taani blogi nr. 4

22.01.20 - Kolmapäev - Taani, Silkeborg

Sorri, et sind unustasin. Ma olin hõivatud. Hõivatud mõttega, et natuke aega tagasi sai mul läbi esimene pool vahetusaastast. Aeg läheb tõepoolest kiiresti. Imelik on see, et mulle ei ole isegi tunnet nagu oleksin kodust nii kaua eemal olnud. Oleksin nagu suvelaagrisse läinud. Tunne on suhteliselt sama. Suheldes teiste vahetusõpilastega kuulen ikka, et enamustel on või on mingi hetk tulnud koduigatsus. Ma ei tea mida ma teen teisiti, et mul seda nii suurel määral kui teistel ei ole, aga las ta jäädagi nii. Mulle endale parem. Ehk ma lihtsalt hoian end koguaeg tegevuses. Ei jää aega kodumaale mõelda. Eks kui ma hakkan Eestile mõtlema, siis need kõik tunded tulevad, aga siiani olen suutnud mõelda enda praegusest elust kordades rohkem kui enda n.õ. ‘päriselust’. Aga räägin teile siis sellest, mis mu mõtted nii hõivatuna hoiavad. 

Igapäevased tegevused on tegelikult suhteliselt samad, kui need olid minu eelmises blogis oktoobris, aga kõik on lihtsalt paremaks läinud. Koolis ma ikka väga palju kaasa ei tee. Võibolla isegi saaksin kuidagi hakkama, aga olen aus, olen laisaks ära läinud. Hiljutise muudatusega istun ka nüüd klassi tagumise rea nurgas, nii et oleks patt muude asjadega mitte tegeleda. Aga igas asjas ma ka laisk ei ole. Taani keeles läheb mul juba paremini. Saan räägitust palju rohkem aru ja suudan ka ise rohkem rääkida. Nii see keele õppimine vist ju käib? Klassikaaslaste jutust ma küll väga palju aru ei saa, kuna nagu teismelistele tavapärane, räägivad nad väga kiiresti ja mitte just kõige klassikalisemas keeles. Aeglasemast jutust saan palju rohkem aru. Vahel mõtlen, kuidas noored ise üksteisest aru saavad, nad nagu ei ütleks isegi sõnu välja. Aga noh, eks see probleem on muidugi minus, mitte neis. Keeleõppega seoses, teen ikka kenasti kõik, või noh, enamus kodutööd ära ja kõikidest testidest olen ilusti läbi saanud. Praeguse seisuga pean ma koolis igaks neljapäevaks valmistuma mingist teemast taani keeles rääkima. Eelmine nädal oli see näiteks kokkuvõte telesarjast. Homme räägin taani keelsest filmist, millest ma isegi mingit moodi üllatavalt palju aru sain. Kaks korda nädalas käin ka Silkeborgi vahetusõpilaste taani keele tunnis. Seal on ka rõvedalt palju kodutõid. Nädal tagasi anti mulle kolme nädalaga lugeda kolm raamatut. Väga ei viitsi, aga eks peab kuidagi ära tegema.

Novembris oli klasside vahetus, kus kõik said valida, mis suunas nad edasi jätkata tahavad. Minu uute klassi sattus viis poissi minu eelmisest klassist, mis tegi kogu vahetuse palju lihtsamaks. Klassikaaslastega suhtlemine on üldse palju paremaks läinud. Vahetusõpilastega muidugi ka. Aga eks sellised asjad paranevadki ajaga, mis ma muud ikka õelda saan. Kõige rohkem suhtlen kahe poisiga, kanadast ja mehhikost, kellega käime samas koolis ja taani keele tundides. Kuna näeme üksteist nii tihti, siis on üsna raske häid suhteid mitte luua. Käime koos lihtsalt söömas, pidudel, mitmete nädalavahetuste õhtutel oleme minu juures aega veetnud ja muud toredat. Üleüldse kogu Silkeborgi vahetusõpilastega saame hästi läbi. Vahva on suhelda inimestega, kes on samas situatsioonis mis sina.

Siiani mängin kord nädalas võrkpalli, käin klaveritunnis ja käin jooksmas. Kevadel võtan ka osa Hamburgi poolmaratonist, kuhu lähme koos minu jooksu treeninggrupiga. Arvutis muusika produtseerimine pole samuti lõppenud. Teen seda siiani iga päev.

Suhted host-perega on ikka head. Ei ole midagi, mis mind teisiti tundma paneks. Olen nendega väga rahul. Hiljuti möödusid nendega ka jõulud ja aastavahetus. Mõlemad olid toredad. Jõulud olid Eesti omaga natuke erinevad. Toit oli natuke erinev, kuid siiski mitte võõras. Nagu Eestiski, saime kokku, söime õhtust ja siis läks eestilik osa aknast välja. Tõusime püsti, võtsime kätte laulikud ja hakkasime ümber kuuse käest kinni laulma ja tantsima. Midagi sellist ma varem Eestis kogenud ei olnud. Eks laulmist ikka, aga mitte tantsu. Kui laulud olid lauldud ja tantsud tantsitud, siis istusid vanemad ja minu host-vanaisa kes samuti meiega oli diivanile ning nooremad, ehk mina ja minu host-vend viisime kuuse alt ükshaaval neile nende kingid. Kui kõik oli jagatud, istusime maha ja avasime ringis pakk-paki haaval oma kinke. Veel oli minu jaoks uus see, et Taanis pead kinkides panema ka enda nime, kelle poolt kink on. Minu kogemusest on Eestis see pigem anonüümne. Kuid siin tänatakse kinkijat silmast silma. Kokkuvõttes olid jõulud vahvad, ja oli lahe peale 16 aastat teistsuguseid pühi kogeda.

Ahjaa, 17 aastat sai ka vahepeal täis. Üks aasta lähemal kodust välja kolimisele. Jee!

Uue aasta esimesel kuuel päeval oli mu pere kodust ära ja elasin selle aja osaliselt enda host-onu perega ja ühe öö enda kontaktisikuga. Oli huvitav näha, kuidas ka teised Taani pered oma igapäeva elu elavad. Minu enda host-pere, onu pere ja kontaktisiku pere on kõik erinevad. See oli põnev kogemus.

Veebruaris läheme pere ja pere sõpradega nende iga-aastasele suusareisile. See aasta on sihtpunkt Austria. See saab kindlasti lõbus olema.

Aga kuulge, ongi vist kõik. Kui eelmises postituses mainisin, et koorin vahel õhtusöögiks mõne porgandi, siis nüüd koorin kõik porgandid. Nimetan seda arenguks.

Ma loodan, et kohalikud on nüüd Google tõlkega alla andnud ja saan teile öelda, mu kallid kamraadid, spiooni töö on raske ja vaevanõudev. Kuid see on seda väärt. Teen sind uhkeks, kodumaa!